Naljapäev

Aprillipäev, naljapäev - 1. aprill

Levis Eestis lõplikult 20. sajandil, kui aprillikaartide saatmine ja ninapidivedamised muutusid selle päevaga kokkukuuluvaks. Üsna kiiresti hakkasid levima ja muutusid populaarseks naljakaardid kirjaga 'Aprill! Aprill! Aprill!', mida saadeti sõpradele ja sugulastele. 1950. aastatel ja hiljem asendasid poekaarte fotograafide poolt ümberpildistatud vanad kaardid, kuid neid joonistati ka ise. Aprillinaljad olid eriti populaarsed laste hulgas, kes tegid aprilli eakaaslastele, vanematele ja õpetajatele. Üsna populaarseks muutusid 20. sajandil meedianaljad – valeteated ja -uudised ajalehtedes, raadios, TVs. Parim nali oli teadagi see, mis pani kergeusklikud tões ja vaimus tegutsema. Viimaseks edukaks naljaks võib pidada näiteks aktsiooni, mille käigus Tartu Ülikooli õppejõud pidid saama endale 1000 krooniga arvuti. Eestis tehakse aprillinalja 1. aprillil ja harvemini ka viimasel aprillipäeval. Kes muul ajal aprilli teeb, seda on õigus kutsuda 'aprillisiga viie põrsaga' ja muul viisil.
Selle kergemeelse ja lustaka päeva saamislugu on keerukas ja mõtlemapanevalt koomiline. Traditsiooniliselt pühitseti uut aastat paljudes vanades kultuurides, mh roomlaste ja hindude poolt, 1. aprillil. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendrireform, millega nihutati uusaasta 1. aprillilt 1. jaanuarile, palju segadust. Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1. aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile naljaõnnitlusi saatma või narriks hüüdma (päeva nimi paljudes keeltes on narripäev). 1. aprilli tähistatakse väga paljudes maailma riikides, kõikjal on levinud ka aprillikaartide saatmine.
Eestis ja muudes Kesk-Euroopa riikides kuulub 1. aprill õnnetute päevade loetelusse.

Mida mujal tehakse

Ðotimaal kestab aprillinaljade tegemine 48 tundi ja seda kutsutakse käojahiks. Prantsusmaal kutsutakse päeva aprillikalaks, sest seda on kerge püüda, see on kerge saak. Koolilapsed kinnitavad üksteise seljale kalapilte ja silte kirjaga 'Aprillikala'. Ka eesti slängis on levinud 'kala' eksituse või vea tähenduses.
Inglismaal mindi uuele kalendrisüsteemile lõplikult üle 1752. aastal, esimese aprilli tähistamine levis sinna aga arvatavasti Saksamaalt või Prantsusmaalt 17. sajandil, päeva hakati kiiresti tähistama ka Inglismaa Ameerika kolooniates. 18. sajandil oli aprillitegemine Inglismaal üldlevinud täiskasvanute komme. Juba 19. sajandil muutusid täiskasvanute naljad harvaks, kuid seda kohta hakkas täitma meedia: ajalehtedes, hiljem raadios, TVs ja internetis on ikka levitatud nalju. Lapsed jätkavad aprillinaljadega aga sama innuga kui mõne sajandi eest.
1. aprilli sugulaspäev Hispaanias on 'Día de los Santos Inocentes', mida peetakse 28. detsembril. Pühade lihtsameelsete päeva naljad on aprillinaljadega üpris sarnased.

Kas veel kusagil 30. aprillil aprilli tehakse

Näiteks Saksamaal ja Norras on kombeks sel päeval aprilli teha.

Priit Pullerits tõena võetud aprillinaljadest ajakirjanduses

Kaks aastat tagasi teatas Postimees, et Tartu kesklinna kerkiva kuuekorruselise ühiselamu ülemine korrus läheb korteritena müüki. Ikka selleks, et tasuda ehituseks võetud hiigellaenu.
Kuigi lugejaile ei saanud märkamatuks jääda, et uudis ilmus 1. aprillil, võttis naljakahtluse maha tõsiasi, et ülikooli haldusdirektor Riho Illak oli pildistamiseks isiklikult roninud kuuenda korruse terrassile ja kiitis sealt avanevat vaadet. Olukord lõhnas selle järele, et Illak on hakkama saanud järjekordse finantsskeemiga.
Niisiis läkitaski ülikooli pressinõunik Eesti meediakanaleisse teadaande, mis lehes avaldatu ümber lükkas. Muu seas väitis pressinõunik, et Postimehe uudis kahjustab ülikooli mainet ja usaldusväärsust välispartnerite silmis.
1. aprill on ilmselt ainus päev aastas, mil lehed vigaste ja väärade uudistega oma mainet ja usaldusväärsust ei õõnesta. Pigem vastupidi:
1. aprill on see päev, mil lehed tegelikkuse ja veidruse piiril kõikuvate uudistega oma originaalsust püüavad tõestada.
Petlikud teated. Üks levinumaid lugejate haneks püüdmise viise on olematute teenuste pakkumine. Üksteist aastat tagasi teatas Edasi, et Vanemuise kontserdisaali eesruumi on üles seatud kaks tühjade õllepurkide tagastamise automaati. Usutavuse lisamiseks tsiteeris leht näitleja Hannes Kaljujärve, kes söötnud masinasse kaheksa pepsipurki.
Kuna lehelugejad on harjunud 1. aprillil uudistest nalju üles noppima, on leidlikud toimetajad võtnud appi kuulutusteküljed. Viisteist aastat tagasi teatas Edasis kaheveeruline reklaam, et seoses uutmispoliitika ja sõjaväe isikkoosseisu vähendamisega on saabunud müüki likvideerimisele kuuluv valge viin. Eelisjärjekord kehtis veteranidele ja alla 3-aastaste laste emadele. Samal küljel teatas teine kuulutus, et Tähe tänavas toimub importkauba laimüük (oli ju defitsiidiaeg!), ja andis soovitusi, kuhu liiklusummikute vältimiseks auto parkida.
Kunagine kõmuleht Kuller avaldas 1993. aastal neljandiku lehekülje suuruse reklaami, mis pakkus kolme sorti purgikama: regular, light ja extra-strong. Kullerit juhtinud Väino Koorberg, nüüdne SL Õhtulehe peatoimetaja mäletab, et kuulutusse lisatud telefoninumbril tuli massiliselt kõnesid toitlustus- ja kaubandusettevõtteilt, isegi taimetoitlastelt, kes kõik soovisid uudistoodet osta või tellida.
Kuld kodanikele. Teise aprillinaljade grupi võib pealkirjastada "Teeme lihtsameelseile tünga". Tosin aastat tagasi teatasid Eesti liider-ajakirjanikud Kalle Muuli ja Enno Tammer, et Tiit Vähi valitsus on saavutanud kokkuleppe Rootsis asuva Eesti kulla tagastamiseks. Rasvases kirjas oli lisatud, et osa saagist jagatakse Eesti Vabariigi kodanikele kui riigi õigusliku järjepidevuse kandjatele puhta kullana kätte. Oma 380–420-grammise tüki kättesaamiseks hakkasid ajakirjanike väitel taotlusi vastu võtma kohalike omavalitsuste rahandusosakonnad.
Kui eufooriasse sattunud lugejad veel edasi vaevusid lugema, sai nende kiire rikastumise lootus ilmselt kärme kriipsu, sest uudise lõpus teatasid Tammer ja Muuli, et kolmas osa tagastatavast kullast läheb Barcelona olümpiamängude medalite valmistamiseks. Vastutasuks pidi Eesti saama õiguse läkitada olümpiale 105 sportlast.
Nn tünga-lugude hulka võib arvata ka seitsme aasta taguse kõhedust tekitava sõnumi, et seoses üha suureneva arvu tudengitega, kes pole suutnud ülikooli normaalajaga lõpetada, ei võta Tartu Ülikool enam vastu uusi õppureid. Samuti oli põhjenduseks toodud, et ülikool on rahanappuse leevendamiseks osa ruume firmadele ja aktsiaseltsidele välja üürinud, ning kui kõik tudengid äkki korraga loengutel käima hakkaksid, poleks ülikoolil neid lihtsalt kusagile panna.
Kuulsused abiks. Kolmanda aprillinaljade grupi moodustavad sõnumid, mis mängivad lugejate tunnetel. Valitsejate suhtes pahameele üleskütmiseks avaldas SL Õhtuleht neli aastat tagasi uudise, et valitsus kolib Toompealt rohkem kui 40-korruselisse pilvelõhkujasse, mis kerkib nn Sheratoni auku. Aasta varem oli sama leht teatanud, et edaspidi hakatakse liiklushuligaane tähistama punase vahtralehemärgiga.
Ent kõige levinumad aprillinaljad on lähimöödanikus olnud ikka ja jälle seotud kuulsate inimestega. Postimees anno 1993 teatas esiküljel USA presidendi Bill Clintoni erakorralisest ühepäevasest visiidist Eestisse, illustratsiooniks Clinton TÜ peahoone ees. Viisteist aastat tagasi pidas Edasi äramärkimisväärseks Moskva endise parteijuhi Boriss Jeltsini külaskäiku ettevõttesse Tartu Maja. Nelja aasta tagune Arter kuulutas Madonna külaskäigust Eestisse, juures foto popdiivast koos Artur Abduliga, kes oli hiljuti korraldanud pahaaimamatult Ricky Martini libakontserti.
Ka Eesti tuntud inimesed on 1. aprillil lehetegijaile ainest pakkunud. Seitse kevadet tagasi teavitas Postimees esiküljel, et peaministri kt Villu Reiljan nimetas Kaitseliidu ülemaks oma kaksikvenna telemees Mati Talviku. Too kuulutas uues ametis: "Organisatsioonis on suhteliselt lõdva püksikummiga alkoholilembeseid paljulapselisi naisterahvaid. Neid tuleb paremini ära kasutada." SL Õhtuleht kirjutas neli aastat tagasi, et Eda-Ines Etti ei sõida Stockholmi Eurovisiooni lõppvõistlusele, sest Globeni spordihall näeb välja kole ja räpane.
Viiendasse aprillinaljade rühma kuuluvad fotomontaažid. Kaksteist aastat tagasi võis Postimehes näha, kuidas Tartu kaarsillalt on varastatud kaar. Neli aastat hiljem avaldas sama leht pildi uuest viinasordist Väino Valge, mis on toodetud erastamisagentuuri peadirektorilt Väino Sarnetilt ostetud viljast. Ja kuuenda, kõige harvem esineva aprillinaljade grupi moodustavad lood, mis ei olegi aprillinaljad. Kümme aastat tagasi, kui ilmusid nii Liivimaa Kuller kui Liivimaa Kroonika, teatas esimene, et Tartu lahtise turu asemele tuleb Statoili bensiinijaam, teine aga andis teada esimesest soovahetusoperatsioonist Taaralinnas. Ometi olid mõlemad lood sulatõsi. Ja kuidas reageerisid lehetegijad? "Olin pettunud, et seda võeti aprillinaljana," meenutab Koorberg oma lugu Statoilist, "sest oma arust olin kirjutanud tõsise ja mõjuka loo."

Kroonikal uus pealik

Kolmapäeval, päev enne 1. aprilli ilmunud seltskonnaajakiri Kroonika andis lahenduse Eesti avaliku elu tegelaste seas ja meediaringkondades levinud spekulatsioonidele, et rikkurist suurärimees Urmas Sõõrumaa tahab osta ühe tuntud nädalaajakirja. Kuid millise?

See väljaanne on Kroonika.

Sõõrumaa on kirjutanud Kroonika juhtkirja, annab kuuel küljel intervjuu endisele peatoimetajale Ingrid Tähismaale ja usutleb saunalaval olümpiavõitja Erki Noolt.
Lugejad reageerisid kiirelt. Sõõrumaa meiliaadressile saabus ridamisi õnnesoove uue ameti puhul. Näiteks: "Lõpuks ometi puhuvad Kroonikas ka uued tuuled! Olen Kroonika ammune lugeja ning võtnud kätte täna ajakirja uue numbri, tabas mind igati meeldiv üllatus – et siis uus peatoimetaja :-) See lisab põnevust juurde igatahes! Tahan lihtsalt edu soovida, kuigi see vist väga vajalik pole. Te olete niigi edukas inimene :-) Tervitades ja ilusat kevadet soovides Aivi."
Ometi ühendas toimetuse sekretär Kroonika peatoimetajale tulnud telefonikõned Ingrid Tähismaaga. Ju siis vanad harjumused surevad visalt.
Postimees, 03.04.2004.

Volbripäev

Volbripäeva tähistamine volbrilaupäeval ehk 30. aprillil on linnades ja asulates tänapäeval saanud hoo sisse, alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha. Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on ajast aega tugevasti muutunud. Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni. Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu "kunste" valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal. Päris uuel ajal liiguvad volbrilaupäeval igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad ringi. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.
Näiteks Tartus muudavad juba sada aastat volbripäeva eriliseks üliõpilased, õigupoolest korporandid. Rongkäiguga liiguti varem Toomemäele akadeemiliste isikute kujudel päid šampusega pesema, kõnesid pidama, Kassitoomele lõket tegema ja muidugi laulma. Kätest hoides ja "Makaroone" lauldes liiguti vastu hommikut Toomelt Supilinna ja Tähtverre. Öösel olid korporatsioonide uksed avatud külalistele ja varahommikul mindi õllekorve kandes laevaga Emajõele sõitma. Tänapäevane kombestik on vähe muutunud: lauldes liigub korporantide rongkäik värvimütside, lippude ja orkestritega läbi linna ülikooli peahoone kuue samba ette, kus neid tervitab rektor. Sealt minnakse edasi Toomemäele. Kujude päid on juba südapäeval pesemas käidud ja kõnesid peetud. Korporatsoonides on uksed avatud mitteliikmeile, kuid sisenejalt nõutakse lipsuga ülikonda. Erinevalt saja aasta tagusest ajast on aga seltskond kirevam ja palju enam on näha naiskorporante.
Tartu linnas tehakse tänapäeval aga palju lõkkeid ja on seltskondi, kes ei kuulu korporantide hulka, vaid on sõltumatud vabad tudengid, eri sõpruskondade liikmed. Nii on volbripäev oma kombestikuga Tartus kerkinud maipühade asemele, mis pärast Teist maailmasõda koos paari järgneva päevaga oli suurem koristus- ja aiatööde aeg, kui põletati lõketes oksi ja prahti, kaevati maad ja korrastati aedu.
1. mai oli 20. sajandil pikalt tuntud kui töörahva püha, mille juurde kuulus maiparaad. Selle päeva tähistamine sai juba 1862. aastal alguse Ameerikas Chicagos ja on üks neid 19.-20. sajandi pühi, mis leidis märkimist Euroopa tööstusriikides ja -keskustes. Eestis algas avalik ja suurejooneline maipühade tähistamine nõukogude võimu kehtestamisega, eeskätt Teise maailmasõja järel kui üks olulisi riigipühi. Ametlikud rongkäigud, millest tuli osa võtta õppuritel ja töötajatel, toimusid suuremates linnades ja maakonnakeskustes hommikupoolikul, õhtupoolik oli vaba. Sündmust kajastati raadio ja TV vahendusel ja selle meedia pool on võrreldav tänaste jõulupühadega. Spetsiaalne muusika, temaatilised intervjuud, kõned ja kontserdid olid aga enamikule rahvast kevadtööde ja koristamise kõrval vähetähtsad.
2. mail jätkusid põllutööd oma maalapil. Niisiis nihkus künni- ja külvitööde algus päevale, mida 19. sajandi lõpus eriliselt ei teatudki. Kindlasti tehti aga mai alguses tuld. Varasemast traditsioonist on teada ka, et mõnel pool külvati ube.
Maipäev oli väga tuntud aga ka 16.-18. sajandil, kui Tallinnas oli tavaks valida maikuningas ja maikuninganna, toimusid maikarnevalid ja toodi meigusid.

Mida mujal tehakse

Volbripäeva nõidade pühana tähistatakse Saksamaal, kus vana pärimuse kohaselt nõiad kogunesidki kõrgeimale mäetipule lõbutsema. Kaasajal on volbripäev karnevalide ja lõbustuste päev ning nõidade kujukesed turistikaup. Maikrahvide ja -krahvinnade valimise tava aga tuntud laialt paljudes Euroopa maades.

Volber Tääksis

Volbripäeva eelõhtul valiti meie koolis maikrahvi ja –krahvinnat.
Noormehed pidid krahvitiitli saamiseks lugema oma südamedaamile sonette, laulma serenaadi ja võistlema papagoilaskmises. Neidudel tuli tutvustada oma auväärset sugupuud, lõbustada krahvikandidaate tantsuga ja valmistada päevakohane kook. Parimaks ammukütiks tunnistati Harli Kullasepp, maikrahvi tiitli pälvis Timo Salumäe ja maikrahvinnaks valiti Kristiina Kolk.
http://www.taaksi.vil.ee/

loksperi

Eesti läänesaartel tuntud germaanimõjuline pärimus, mille kohaselt jõulu- või nääriööl, harvem laupäeval või neljapäeval käiakse maksamerel või loksperil pidutsemas.
Maksameri (saksa Lebermeer ehk Jäämeri, surnute asupaik) asub eestlaste kujutelma kohaselt sagedasti kusagil mere kohal. Maksamereliste omavaheline mõõkadega vehklemine paistis maa peale nagu virmalised.
Loksperil käiakse Eestis pidutsemas mõnes üksikus paigas, lagendikul, metsas, 17. sajandi nõiaprotsesside andmetel ka jaanipäeval Sinimäel. Viimane kujutelm on lähedane 17. sajandist tuntud saksa pärimusele Blocksbergi mäel peetavast nõidade peost. Blocksbergi peeti surnute asupaigaks - mis on metsik, ligipääsmatu, pilvissepeitunud mäetipp). 19. ja 20. sajandi pärimuses on säilinud vana hingerännukujutelm, kuid seos surnutekultuse ja kuradiga enamasti puudub.
Loksberil käivad meil enamasti peremehed (erinevalt Lääne-Euroopast, kus loksperilised on reeglina naised, kes püüavad noori tüdrukuid kaasa meelitada, või siis kõrgema sotsiaalse staatusega isikud), terved nõidade perekonnad. Nende käigud tulevad avalikuks sulase või harvem tüdruku, mõnikord ka juhusliku teelise või soldati vahendusel, kes uudishimust kordab pererahva maagilisi võtteid ja satub sedasi taevasse mõõgaga vehklem või muidu kohatusse olukorda.

Nimed Ja Tähtkujud

Nimed.... Igal ühel on selline. põhimõtteliselt igal nimel on tähendus.
Näiteks mu nimi on Vilja eestikeeles selle nime tähendus on rikkus ja headus.
Sarnaseid nimesid on : Viljar,Silja ja mõned teised põhimõtteliselt sama.
Tähtkujud on pikkem jutt. 

Lihavõtted

Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetasid paastuaja. Paljudel maadel on selle päeva nimetustes ja kombestikus säilinud paganlikke jooni ja tavasid. Näiteks ingliskeelne Easter arvatakse tulenevat anglosaksi neljanda kuu nimetusest Eosturmonath, mida on seostatud jumalanna Eostrega või ka ida ja koiduga. See oli aasta koidik, algus. Sama on väidetud germaani Osterni kohta. Kombestikus on säilinud palju paganlikke jooni, ühtlasi on see tähtis kevadpüha. Pikki sajandeid eelnes lihavõttele karnevalide periood, paast ja vaikne nädal. Püha tähistati küünlaprotsessioonide, lillede ja kirikukellade helinaga.
Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist, nagu kogu vaiksel nädalal. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on meil noormehed käinud külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus toimus täisealiseks saamise, varem ka leeris käimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima.
Urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti. Tasuks saadi mune. Üldse kuulusid tuppatoodud pajutibud lahutamatult pühade juurde. Kes polnud neid varem soetanud, tõi nad munavärvimise ajaks vaasi. Kui õitsesid sinililled, siis toodi tuppa ka sammalt ja esimesi kevadlilli. 20. sajandil oli tavaks ajatada selleks päevaks taldrikul või kausis muru, millele sai värvitud mune asetada. On valmistatud okstest ja samblast pesi, kuhu on pandud värvitud mune. Samuti ajatati hiirekõrvule igasuguseid oksi, millega ehiti tube.
Lõuna-Eestis algas lihavõttest kiikumisaeg. Kiikumisel oli varem maagiline tähendus ja seetõttu ka kindel algus ja lõpp. Kuna algus sattus olulisele kriitilisele päevale, siis tähendas see ühtaegu tervise, elujõu ja õnne loomist endale ja karjale. Kiige püstitamine oli noormeeste ülesanne, 19. sajandil toodi selle tasuks kiigeseppadele kindaid ja vöid, kindlasti aga ka mune. Kiikumine oli erakordselt oluline noorte lõbustus, mille juurde kuulusid laulmine, mängud, jõukatsumine, tantsud.
Põhja- ja Kesk-Eestis tähistati lihavõtteid lauahüppamisega, mis oli noorte ja laste virtuoosne ettevõtmine. Kivile, kännule või postile asetatud laua kummaski otsas seisis hüppaja. Kui üks neist õhku hüppas, langes teine oma lauaotsaga vastu maad. Hüpata tuli nii täpselt, et õnnestus maanduda tagasi oma lauaotsale. Mänguna on lauahüppamist harrastatud tänini, mitte niipalju lihavõttepühadel kui suviti kiikumise asendajana. Sellegi tava siht oli algselt tervise ja õnne tagamine.
Lihavõteteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi.
Laialt levinud uskumuse kohaselt on see päev, mil päike varahommikul tõustes taevas tantsib. Seda on mindud välja vaatama, mõnikord tõustud mäe otsa või ronitud pööningule. Kes päikese kiikumist ei vaata, selle saab näiteks Inglismaal levinud uskumuse järgi kurat oma võimusesse. Päikesel on otsitud ja nähtud mitmesuguseid endelise tähendusega kujundeid. Inglismaal on nähtud lammast või ka lippu.
Teise laialt tuntud uskumuse järgi muutuvat lihavõtte ajal vesi minutiks magusaks, otsekui oleks sinna suhkrut pandud. Mõnel pool ongi lapsed suhkrut näiteks kaevu või allikasse visanud.
Nagu suurel nädalal nii ka lihavõtte ajal oli väikesi maagilisi tavasid, mille abiga sai kindlustada edu ja tervist. Enamasti on lihavõtte ajal keskendutud isiklikule edule: tuli vara tõusta, et - nagu kujundlikult on üteldud – vanakurat ei saaks ruunanahka silmile tõmmata. Päikesetõusu eelne silmapesemine tagas tervise ja virkuse. 20. sajandi alguses on silmapesuvette kaabitud hõbedat või kasutatud pesemiseks pajuurbade vett. Kiiresti tuli väljast haarata ja tuppa tuua linnulaaste, et leiaks suvel palju linnupesi, rahakotte, usse jm.
Setu kombestiku (NB! tähistatakse vana kalendri järgi) erijooneks oli, et kogu lihavõttejärgne nädal oli nn väike lihavõte ja töövaba aeg.

Keelud

19. sajandil keelati naistel esimesena külla minna, sest see tõi ebaõnne. Seetõttu on saadetud noormehi ees, olgu siis õlut küsima või tervitama. Kehtis veel teinegi keeld – nimelt ei lubatud lastel külla minna – neile visati vanad pastlad kaela.
Üldiselt oli keelatud tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama astme pühadel - uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval.

Toidud

Munad ja munavõi; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pasha ja kohupiim. Saiad. Tingimata aga lihatoit, sh vasikapraad. Lihatoite valmistati varem rõõmuga, sest see oli esimene võimalus pärast pikemat vaheaega liha süüa. 19. sajandi eestlasele oli liha üldse harv toit, mistõttu lihatoitudega pühad olid igal juhul erilised.

Kiriklik tähendus

Lihavõtted on sünkroniseeritud juudi paasapühadega (heebrea keeles pesah). Kristuse surma ja ülestõusmise pühana tähistatakse neid alates 8. sajandist.

Lihavõttekaardid

Lihavõttepühadeks saadeti 20. sajandil sõpradele ja sugulastele omatehtud või poekaarte. Eesti kaartidel kujutati tibusid värvitud munadega, lihavõttejäneseid munadega, pajuoksi jm. Esimesed postkaardid pärinesid Saksamaa kaarditrükkalitelt, mistõttu sarnanevad muudega ja on üsna ühesuguse ilmega. Huvitavad on isevalmistatud kaardid, mida tehti palju just Teise maailmasõja järel, kui pikka aega oli lihavõtete ametlik tähistamine ja kaartide trükkimine keelatud. Kuna trükitud kaarte ei olnud saada, siis pildistasid fotograafid omaaegseid kaarte ja levitasid neid mustvalgete või siis koloreeritud fotodena, mida oli mugav ümbrikuga saata. Tänapäeval saadetakse tavaliste postkaartide kõrval palju e-kaarte ja mobiilisõnumeid.

Lihavõttemunad

Kogu Euroopas tuntud tava, mis tähistab uut elu ja kestvust. Varem oli oluline see, et kanad olid juba munema hakanud, s.t munad olid sel aastaajal juba olemas. Mune varuti pikemat aega - neid ei tohtinud süüa paastu ajal, nii säilis lihavõtteks suurem hulk. Sageli hoiti mune kõvaks keedetuna nii lihavõttetoiduks kui munaotsijatele jagamiseks. Paljudes keeltes nimetatakse lihavõttemune paastu- või ka paasamunadeks, sest keskaegne laialt levinud nimetus lihavõtete jaoks on paasapühad.
Inglismaal käisid keskajal vaeste perede lapsed majast majja salme lugemas ja mune korjamas. Meil on see olnud ikka noormeeste tava - kes neist enam mune sai, see oli igati tehtud mees. Oli tava anda oma lemmikule või muidu meeldivale poisile ilusamaid või rohkem mune ja poistel mune tüdrukutele vastu kinkida. Mune käidi otsimas üksinda ja kambaga. 20. sajandi alguses on mõnikord lausa korvidega külas kogumas käidud ja saagid olnud nii suured, et mõnel poisil tekkis suure munasaagi söömisega hiljem lausa raskusi. Mitmel pool on noored kogunenud tantsima ja ühiselt mune sööma.
Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid- või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna - nii tekkis koorele õrn taimekujutis.
Mitmevärvilised munad saadi vesivärve või munalakke kasutades, mis olid 20. sajandil väga levinud värvimistehnikad. Kui pärast Teist maailmasõda pikka aega munalakke saada polnud, siis asendati neid muude värvivate ainetega, koguni lillatera ehk kaaliumpermanganaadi, briljantrohelise ja muu käepärasega.
Üha laiemalt levis aga mitme tehnika kasutamine. 20. sajandil ja tänapäevalgi kasutatakse värvitud munade kaunistamiseks vesipilte ja kleepsukesi, väljalõigatud ja pealekleebitud pilte, muna külge liimitud värvitud sulgi. Eelmise sajandi alguses ja samuti selle lõpukümnenditel kirjutati munadele ka kallima või kingitusmuna saaja nimi, joonistati südameid ja lihtsamaid pildikesi.
20. sajandi teise poolde kuuluvad munad, millest on osava näputööga tehtud tibud, koomilised inimkujud või lihtsalt -näod, loomakesed või mida tahes, milleks jätkus fantaasiat.
Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid.
Munade värvile omistas kristlik traditsioon rangelt sümboolse tähenduse. Näiteks punased munad sümboliseerisid Jeesuse verd, munade veeretamine kivi veeretamist Kristuse haualt; munade aeda peitmine sümboliseeris oma poega aiast otsivat Maarjat. 19. sajandil kandus munadele üle üldine värvisümboolika, mis võimaldas värvi, nime ja jooniste abil väljendada munasaajale oma meeldimust ja tundeid. Punane tähistas armastust, sinine truudust, roosa sõprust.
Euroopa maades ja Venemaal valmistatakse hinnalisi munakarpe, mis sisaldasid kaunilt värvitud puust, šokolaadist või väärismetallist mune. Paljudel Euroopa rahvastel on olnud tavaks mustriliste dekoratiivmunade valmistamine.

Munakoksimine

on vana lõbustus, mille juures olid mõned salanipid. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele. Setumaal, õigeusu aladel ja väga mitmel pool Euroopas, kuid ka nt Inglismaal, veeretati mune mäest alla või piki puust munarenni. Kelle muna teise muna vastu puutus, sai selle omale. Veeretada sai senikaua, kuni teistelt mune võideti, seejärel võis saagi kokku korjata ja järgmine pääses veeretama. Võidetud munad söödi kohe ära, kuid võitja võis need ka kokku koguda ja kaasa viia. Munaveeretamine nagu nende koguminegi oli eeskätt meeste tava.

Vembud munadega

Tooreid mune sokutati neile munakorjajatele, kes ei meeldinud või kellega oli mingi vimm. Kuna noormehed kogunesid ühiselt mune koksima või sööma, siis oli häbiasi, kui selgus, et sulle on sokutatud toores muna.
Teine tuntud trikk oli puumuna, millega oli võimalik munakoksimisel vastased üle lüüa. Osavasti värvitud muna ei erinenud millegagi loomulikust.
Poisid omakorda pigistasid rahvarohkust ettekäändeks tuues tüdrukutel taskus kaasavõetud mune puruks.
Usuti, et kui hoida lihavõttemuna seitse aastat, siis muutub munakollane helendavaks ja muna läbipaistvaks. Inglismaal jällegi usuti, et liiga kaua hoitud muna muutub kuradiks.

Lihavõttejänes toob mune

Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Komme on tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis šokolaadimune ja ka -kujukesi.
Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb 1572. aastast Saksamaalt. Ameerikasse ümberasujad viisid tava kaasa ja muutsid selle sealse kombestiku osaks. Ka jänesekujulised lihavõttekoogid on sama päritoluga.
Kõigis maades, kus jänes mune toob, räägitakse mune pabuldavatest jänestest. 20. sajandil lisandusid lihavõttelauale või munade juurde rosinad šokolaadis ja muud ümmargused šokolaadimunad.

Mida teised teevad

Enamjaolt kõike sama, kuid on ka ridamisi erijooni. Näiteks on Inglismaal nn lihavõttemunade kerjajad esitanud väikesi etendusi, seda küll eeskätt suurel reedel. Esimese maailmasõja kitsastes oludes kadunud tava elustas Riddley kohalik kooliõpetaja oma õpilastega 1932. aastal. Üldse on Inglismaa erinevates piirkondades mitmesuguseid tavasid: küll mängitakse pilli ja mustaks määritud nägudega noormehed liiguvad ringi, küll valmistatakse erilisi küpsetisi. Alates 18. sajandist tänini küpsetatakse erilisi küpsetisi näiteks Kenti Biddendenis - neile on kirjutatud arv 1100, kohanimi või nimed Mary ja Eliza. Seda tehakse 1100. aastal 34-aastaselt surnud siiami kaksikute mälestuseks. Õigupoolest suri teine neist kuus tundi pärast esimesest õde, operatsiooni järel, millega teda püüti surnud õest lahutada. Neist jäi kogukonnale pärandus, mis oli määratud püha tähistamiseks, vaestele juustu, leiva ja õlle jagamiseks. Juustu, leiba ja teed vajajaile ja kooke lihavõtte puhuks jagatakse sealkandis tänini, kirjeldab folklorist J. Simpson.
Taaselustatud kommetest on mõnel pool Inglismaal tuntud veel kätest hoides kiriku ümber seismine, mis meenutab eestlaste tava hiigelpuid kätest kinni hoides mõõta. Tänapäeval on kirikumõõtjateks koolilapsed. Muide, seistakse seljad kiriku poole! 19. sajandist tänini saadavad seismist pasunapuhumine ja rõõmsad laulud.
Noormehed püüavad varastada neidude kingi ja neiud noormeeste mütse. Vastutulijailt kogutakse raha.

Muna

Munast tekkis maailm, eeskätt tähed, kuu ja päike, samuti maa/kivid ja elavad olendid – väidab loomismüüt. Maailmalinnu munetud munadest, mille see pärast pesaotsinguid rajas kuldsesse põõsasse ja hiljem hautud munad laiali pildus, tekkis nähtav maailm ja selle objektid. Paljude rahvaste jumalad on sündinud munast. Eestlastel haudus salapäraselt karjateelt leitud munast välja ilmatütar, kes läks hiljem tähele või kuule mehele ja hakkas maailmaservalt üle ilma helkima. Muna leidjaks oli Salme, kelle nimi tähendab päikese tütart (läti Saule).
Tunti veel müütilist taevakana, kes muneb kuldmune, mis veerevad päikesena üle taevavõlvi.
Muinasjuttudes on müütilise vastase hing tihti hoiul linnu või muna sees. Kukemunast või kanamunast hauti varavedajat kratti. Teada on veel maagiline musta kuke muna.
Rituaalide ja pühade, samuti tööde alustamise juurde kuulus munade kinkimine: esimesel künnipäeval kündjale, lõikuspäeval lõikajale, esimesel karjapäeval karjusele; mälestuspäeval asetati kalmistul haudadele mune (õigeusklikel, eeskätt setudel säilinud tava), kiigeseppadele kingiti lihavõtte ajal, urbijale urbepäeval. Munad (eeskätt tühjakspuhutud munakoored) kaunistasid jõulukrooni ja jõulupuud, samuti pulmakrooni, neid asetati 20. sajandil aknakaunistusena topeltakende vahele vatile, kõrvuti õlelillede ja kuivatatud lillede, ilukõrvitsate ja muuga. Ka värvilisi lihavõttemune hoiti nähtaval, neist kaunimaid säilitati pikemalt eraldi vaagnal.
Lihavõttemunad olid sotsiaalse suhtlemise vorm, kuulusid kinkide ja vastukinkide hulka. Mune kingitakse sõpradele, õpetajale, kuid ka ämmaemandale, samuti ristivanematele, kellelt varem oli õigus mune saada.
Üle-eestiliselt on mune värvitud lihavõtteks, Põhja- ja Kesk-Eestis aga ka suviste- ehk nelipühadeks.
Muna oli ka oluline nõiduse- ja kahjustamisvahend: nn nõiamune jäeti võõra karja teele (katkiastuja suri), põllule, aeda. Muna oli ka liisk – esimesel karjapäeval asetati see laudalävele. Loom, kes muna katki astus, hukkus suvel.

Kukemuna

Üks maagilisi imevahendeid oli kukemuna. Et vanad kanad hakkasid üpris kuke moodi käituma ja nende munad olid väikesed ja nahksed, peeti neid mune ilmselt ekslikult kukemunadeks.

Lihaeit, Liha-Kai

Naisolend, kes käib paastu ajal, lihavõttepühade eel akna taga jälgimas, et keegi lubamatut käsitööd ei teeks ega paastu rikuks. Keelab ketramist. Kelle ta keelatud tegevuselt tabab, sellel keerab ta kaela kahekorra või tirib soolikad välja. Tegemist on paastuaja personifikatsiooniga, kes kontrollib paastupäevadest ja töökeeldudest kinnipidamist, nagu näiteks nälja-nimeline personifikatsioon aastavahetusel.

Taive Särg võinädala ehk maaslenitsa ajal kasutatud lauludest

Maaslenitsa laule ei tunta eraldi laululiigina, vaid see on pühade nädal, kus esineb mitmesuguseid erinevaid toiminguid ja laule.
Maaslenitsat tähistatakse vene kirikukalendriga seotud setu traditsioonis. See on 8. nädal enne lihavõtteid ning seotud idapoolsete talve ärasaatmise kommetega. Nädalast tähistati kõige enam neljapäeva nn. ulasõpäivä ja viimast pühapäeva. (Eesti rahvakalendri andmetes esineb ulasepäev ka omaette pühana 11. veebruaril.) Paabapraasnikut võis siis pidada nii ulasõpäiväl kui maaslenitsa ajal.

Muusika ulasõpäival

Sel päeval käis setu noorsugu väljas kul?atamas ja paljudes kohtades peeti naiste pidu paabapraasnikut. Praasniku ettevalmistamisel oli ka maskeeritult käimise elemente: käidi küla mööda raha korjamas, mille puhul ehiti end koomiliste atribuutidega ning heideti nalja. Peol tantsiti ja lauldi tavalisi praasniku, kul?atamis- ja tantsulaule.

Muusika võinädala pühapäeval

Viimast maaslenitsa päeva, pühapäeva, peeti eriti pidulikult, siis mindi kuhugi mäele või tänavale kul?atama ja laulma. Selle kombe järgi nimetatakse vastavaid laule mäelauludeks, neis esineb ka vastlapäevale omast heade linade taotlemist. Liulaskmist esines sealjuures harvemini.
Setu maaslenitsa viimasel päeval väljas lauldavad mäelaulud mäe-ääled kuuluvad muusikaliselt kul?atamislaulude rühma, kuid on tuntavalt eleegilise kallakuga. Nad on mõne motiivi poolest sarnased liulauludega: seal taotletakse samuti häid linu. Edasi järgneb pühade lõpu ja algava tumeda tuleviku ehk paastu kirjeldus.
Teatav sarnasus Setu maaslenitsa mäelauludega on ka Lutsi maarahva liulauludel, kus samuti kõneldakse tundmatust tulevikust ? nõnda lõpevad Kagu-Eestis paljud muudki pühadelaulud.
Maaslenitsa juurde kuulus veel hobusega lõbusõit mööda küla, lauldes peolaule, mille viisid valiti hoogsate praasnikuviiside hulgast. Kõrtside juures mängiti, tüdrukud jooksid pööra ja kargasid handa.

Punk

Punk on individualistliku anarhismi alaliik, subkultuur, mis väljendub muusika, filmikunsti, kirjanduse ja kujutava kunsti kaudu. Pungi harrastaja on punkar.
Muusikas on punk tihedalt seotud punk-rockiga. Pungi kui subkultuuri juured on avangardkunsti püüdes maailma šokeerida. Mõistet "punk rock" tarvitati esimest korda 1960. aastate keskpaigas USA-s, tähistamaks briti rocki invasiooni tulemusel ja tuules tekkinud bände, milliseid tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlusega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rock. Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.
Päris punkliikumise alguseks võib pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubis CBGB hakkasid korrapäraselt esinema "Ramones", "Television", "Blondie" ja teised bändid, kelle musitseerimisoskus oli reeglina vilets; põhirõhk oli pandud laulusõnadele.
Mõiste "punk" kinnistasid ajakirjanik Legs McNiel ja kunstnik John Holmstrom oma DIY-ajakirjaga Punk Magazine. Värske meediaväljaande reklaamimiseks kleepisid nad New Yorgi tänavanurkadele flaiereid kirjaga "Vaata ette, punk on tulekul!". Umbes samal ajal hakkasid trenditeadlikumad väikeplaadifirmad CBGB bände ja artiste "üles korjama". Patti Smith oli esimene, järgmine oli "The Ramones".
Pungi eetiline tuum oli Mark Sinkeri sõnul järgmine: “soov šokeerida kasvas välja hoopis utoopilisest püüdlusest, soovist, et need žestid ei tohiks šokeerida, et selle asemel nad ühtäkki lihtsalt on kohased. Et nad toimivad moraalse katalüsaatorina – või siis viitena aegadele, mil ärritumine reserveeritakse päris vägivallale, tõelisele obstsöönsusele, millele iganes meie pilk peatuma jääb (viletsus, sõda, ebaõiglus, kõik ülejäänu); aga mitte soengutele, ropendamisele, valjule muusikale või inetutele piltidele sobimatus paigutuses. /---/ Ja kui sa seda ei mõista, siis oled sa ära teeninud solvamise.“
4. jaanuaril 1977 ilmus Briti kommunistide ajalehes Morning Star Gene Chandleri usutlus “Pungi protest”, kus "Sex Pistolsi" liikmed kinnitasid: “Rock on samasugune reageering arenenud kapitalismile, nagu bluus oli orjusele ja ekspluateerimisele,” kui neid paluti õigustada bändi ilmselt ründavat palet ja lavapoosi. Ja et muu hulgas väljendavad nad pettumus- ja solvumistunnet suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tingimustes nende Lääne tsivilisatsiooni tahkude vastu. Pungile on iseloomulik protest isikukultuse, võõrandumise, jäljendamise, paigaltammumise ja kodanliku mõttelaadi vastu, püüd suhelda noortega (vanemaid välistamata) viisil, mis arvestab tegelikku elu haiges kapitalistlikus riigis. “Selle žanri kurb, vastuvõetamatu külg on see, et ta ei suuda pakkuda muud alternatiivi kui anarhiat,” kirjutas Chandler kommunistide ajalehes Morning Star.

Kevade

"Kevade" on 1969 valminud Eesti film, mis põhineb Oskar Lutsu jutustusel "Kevade".
2002. aastal valisid eesti filmikriitikud "Kevade" läbi aegade parimaks Eesti mängufilmiks. Valimist korrati 2011. aastal filmiajakirjanike, õppejõudude ja spetsialistide poolt ning siis jäi "Kevade" kolmandale kohale filmide "Sügisball" (2007) ja "Hullumeelsus" (1968) järel.^[1] 30. aprillil 2012 kuulutati "Kevade" Eesti sajandi filmiks^[2].

Osatäitjad

• Ervin Abel – papa Kiir
• Rein Aedma – Jaan Imelik
• Tõnu Alveus – Lesta
• Endel Ani – köster ehk Julk-Jüri
• Kalle Eomois – Jüri Kuslap ehk Tiugu
• Ita Ever – Arno ema
• Raul Haaristo – Vipper
• Riina Hein – Raja Teele
• Arnold Kasuk – Kirikuõpetaja
• Kaljo Kiisk – Kristjan Lible
• Heikki Koort – Peterson
• Aare Laanemets – Joosep Toots
• Silvia Laidla – Köögi-Liisa
• Margus Lepa – Georg Adniel Kiir
• Arno Liiver – Arno Tali
• Ain Lutsepp – Tõnisson
• Leonhard Merzin – õpetaja Laur
• Aksel Orav – õpetaja Lauri hääl
• Heido Selmet – Visak
• Evald Tordik – saunamees

Muu personal

• Monteerija – Ludmilla Rozenthal
• Kunstnik – Linda Vernik
• Kostüümikunstnik – Krista Kajandu
• Jumestuskunstnik – Rostislav Nikitin
• Režissööri I assistent – Heiki Roots
• Režissööri assistent – Mall Jaakson
• Helioperaator – Harald Läänemets
• Operaatori assistent – Alfred Eljas
• Operaatori assistent – Enn Putnik
• Toimetaja – Silvia Kiik
• Dirigent – Eri Klas

Filmi kaks versiooni

1969. aasta lõpus tehti filmist "Kevade" eestikeelne koopia. Jaanuaris 1970 tehti pärast ümbermonteerimist uus koopia, mis on ka "Kevade" ametlikult kinnitatud kinoversioon. See on 101 sekundit lühem: sealt on puudu filmi alguses olev Arno ja Lible jutuajamine ning filmi keskel olev stseen, kus Toots saab Latipaci pudeli kätte ning hüüab: "Näe, ära tõin!"
Algsest versioonist tehti ainult mõned koopiad, millest üks läks Kinokomiteele. Sellest koopiast tehti hiljem televisiooni jaoks videoversioon.
Enamik koopiaid tehti ametlikust versioonist, millest on säilinud ka duubelpositiiv. Seda kasutati ka filmi taastamisel.
Film "Kevade" koosnes 9 osast ehk filmirullist. Algselt olid nende osade pikkused sellised: I – 282 m, VII – 292 m ja IX – 249 m. Pärast kärpimist ja ümber monteerimist olid pikkused järgmised: I – 258m, VII – 285m ja IX – 234m. Kärped: I – 7 plaani, VII – 2+2 plaani, IX – 3+2+1+1+2+1 plaani.
2004. aastal andis DVD2002 välja taastamata "Kevade" DVD, mis oli tehtud algsest pikemast versioonist.
"Kevade" taasesilinastus digitaalselt taastatuna 13. aprillil 2006 Tallinnas kinos Sõprus.

Esilinastus ja taaslinastus

• Esilinastus
  • 1. jaanuar 1970 Soome
  • 3. jaanuar 1970 Eesti
• Taaslinastus
  • 13. aprill 2006 Eesti

Film arvudes

Esimese aastaga kogus "Kevade" Eestis vähemalt 558 000 vaatajat.

Filmi pealkiri teistes keeltes

• "Весна" – vene keeles
• "The Spring" – inglise keeles
• "Tavasz" – ungari keeles
• "Kevät" – soome keeles
• "Våren" – rootsi keeles
• "Vesna" – tšehhi keeles

Muid fakte

• Filmi pikkus on 2686 meetrit.
• Algselt mängis filmis Tootsi Riho Siren, kuid pahanduste pärast ta eemaldati filmist. Filmi on jäänud stseen Riho Sirenist seal, kus Toots uisutab jõel.
• 30. aprillil 2012 valiti film sajandi (1912–2012) parimaks^[3].
• Enne Kevade filmi ei olnud Eestis tehtud ühtegi mängufilmi, kus peaosalisi oleks kehastanud lapsed. Varem mängisid lapsi alati täiskasvanud, samuti teatris.
• Episoodid, kus Teele ja Arno hulbivad jääaugus, filmiti hoopis suvel Kloostrimetsas. Jääauk koosneb küünlarasvast. Jäätunud jõe stseenid filmiti Talleksi hokiväljakul. Samuti filmiti suvel ka saunastseen, lume asemel oli tuletõrjevaht.
• Filmimise ajal käisid noored kohalikus koolis ja hinded olid paremad kui enne.
• Ain Lutsepp ei soovinud filmis üldse mängida ja jättis kohale tulemata, aga tema vanem vend tuletas meelde, et kui lubadus antud, siis peab ka seda pidama.