Eesti Rahvariided


Eesti rahvarõivaste arengule on sajandite vältel avaldanud mõju nii kõrgemate seisuste moed kui ka naaberrahvaste rahvariided. Eelkõige mõjutasid külaühiskonna rõivastust siiski väljakujunenud rõivastustraditsioonid ja -tavad. Seejuures tähistasid rahvariided teatavas mõttes ka seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale.
Varasemad teated rõivastuse kohta pärinevad 11.–13. sajandisse ulatuvast arheoloogilisest ainesest. Muinasaja naise rõivastuse põhiosad olid linane varrukatega särk ja villane umbkuub. Ümber puusade mähiti villane riidelaid (vaipseelik), mis kinnitati vööga. Üldjoontes säilis selline rõivastus kuni 17. sajandini.
Üldiselt jaotati rõivad kolme ossa:

• pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel ja pärandati põlvest põlve;
• käimise rõivad vähem pidulikeks käikudeks;
• töörõivad, mida kanti iga päev ja mis tehti halvemast materjalist ja kaunistusteta; kanti ka vanu käimise rõivaid

Rõivad valmistati valdavalt kodukootud villasest või linasest kangast: linasest eelkõige särgid ja abielunaiste peakatted, villasest mitmesugused pealisrõivad, samuti kindad, sukad ja sokid. Põhiosa rõivastusest oli kaua aega värvimata: linased riided pleegitati valgeks, villased pealisrõivad olid valdavalt lambapruunid või -mustad. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega. Eriti tuntud oli madarajuur, millest saadi punast värvi. Esimese ostuvärvina levis 18. sajandil indigo.

Täieliku piduliku rõivakomplekti said neiud ja noormehed leeriks, millega tähistati täisealiseks saamist. Vallalise ja abielumehe rõivastuse vahel olulist erinevust polnud, küll aga tehti ranget vahet neiu ja abielunaise ning ka abielunaise ja lese rõivastuse vahel. Neiud käisid suvel ja osalt talvel külmagagi paljapäi, kasutades juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks vaid peapaela või pärga, samuti puudus suuremas osas Eestis tüdruku rõivastusest põll. Abielunaisel pidi olema pea kombekohaselt kaetud ja põll ees, usuti, et ilma põlleta perenaine kahjustas põllu viljakust. Ka last ootavale tüdrukule seoti põll ette.

Ehted kuulusid eelkõige pidulike rõivaste juurde, kuid nad ei puudunud täiesti ka igapäevase töörõivastuse juurest. Pidulikud ehted muretsesid vanemad tütardele viimaste neiuikka jõudmisel. Selleks müüs jõukas talumees laudast isegi lehma või härjavärsi. Ehteid kui hinnalisi esemeid pärandati põlvest põlve. Tavaliselt päris ema ehted vanem tütar või tütre puudumisel vanema poja naine.
Ehted ja rõivaste ornamendid ei olnud mitte ainult ilustuseks, vaid ka kaitseks kõige kurja vastu.
Naiste igapäevasteks eheteks olid helmed. Valged ja värvilised klaas- või kivihelmed pandi väikesele tüdrukule kaela juba siis, kui tal esimene hammas tuli. Helmeid kandis naine nii päeval kui ööl, peol kui tööl ning võttis need haudagi kaasa. Kuna üldiselt usuti helmeste tervendavasse mõjusse, siis loeti seda, kel helmeid kaelas polnud, õnnetuks inimeseks

Eriti uhked ja tähenduslikud on setu naiste ehted. Setu pruudil pidi pulmas vähemalt kaks kilo hõbedat kaelas olema ja kui seda endal polnud, siis tuli laenata. Rõivaesemetest usuti kõige rohkem kaitsevõimet olevat vöödel ja kinnastel. Uskumuse kohaselt kaitsesid kindad selle kandjat vaenulike inimeste või jõudude eest. Tähtsaid asju ajades tõmmati villased kindad kätte ka soojal suveajal või pisteti nad vöö vahele.
Kuigi Eesti on väike, oli rahvarõivastel rohkesti paikkondlikke erinevusi. Välja võib tuua neli suurt rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Paikkondlike erisuste kujunemisel ja püsimisel etendas olulist osa talurahva sunnismaisus. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Kohalikest riietumistraditsioonidest hoiti visalt kinni. Näiteks Saaremaalt on teada, et võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna riideid, tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas.

Lõuna-Eesti
Lõuna-Eesti rahvarõivaid iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Eriti paistis vanapärasustega silma Mulgimaa. Samas võis täheldada ka mitmeid mõjutusi: Lõuna-Võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega, kogu Lõuna-Eestis levis venepäraseid jooni (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades).
Kõige vastuvõtlikumad uutele moodidele olid põhjapoolsemad kihelkonnad. 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naiste rõivastusele oli iseloomulik ka pikkade varrukatega, geomeetrilise või pilutikandiga kaunistatud särk.
Rohkesti venepäraseid elemente oli setude rõivastuses, näiteks kandsid setu mehed särki vöötatult pükste peal, setu naised kandsid seeliku asemel vene naiste sarafaniga sarnanevat kehakatet

Põhja-Eesti
Põhja-Eesti rahvariietel on vaid väiksemad paikkondlikud erijooned. Samas oli see piirkond uuendustele kõige vastuvõtlikum. Rannaalad paistsid silma Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis täheldada vene- ja vadjapäraseid jooni. Tallinna ümbruses kodunesid ja levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond, naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad.
Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet, nn käiseid. Iseärasuseks oli lillkiri, mis tikiti madalpistes nii käistele kui ka tanudele. Peas kandsid naised pottmütsi.

Lääne-Eesti Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestiga. Piirkonnale iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti) ning kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti. Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks, 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid, eriti Läänemaal. Peakatetes oli kihelkonniti suuri erinevusi: lõunaosas kanti eriilmelisi tanusid, põhjapool pott- ja kabimütse

Saared
Saarte (Saare-, Muhu- ja Hiiumaa) rahvarõivad olid igal saarel, Saaremaal koguni igas kihelkonnas mõneti erinevad. Palju ühisjooni oli neil eestirootslaste riietusega, näiteks kurrutatud seelikud. Varasemad ühevärvilised seelikud kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks. Põlle kandsid ka täiskasvanud neiud. Hiiumaal kandsid naised käiseid, Saaremaal särke ja liistikuid (varrukateta jakk). Jalas kanti kingi, ainult Muhus pastlaid.
Mitmesuguste vajalike esemete kaasaskandmiseks sidusid naised vööle riidest tasku, mida kaunistati rikkalikult helmeste, kardpaelte või aplikatsioonidega. Hiiumaa naised kandsid vööl vasknaastudega kaetud nahkrihma, mille küljest langesid seljale vaskkettidest rõhud. Vaskvöö juurde kuulusid tupega nuga ja nõelakoda
Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest ka rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel, nn rahvuslikul ärkamisajal, propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel: rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid

Eesti esiajalugu

Allikad:Eesti esiajaloo kohta on teada vaid üksikuid ja sageli ebakindlaid kirjalikke andmeid, mis puudutavad üle 9000-aastasest perioodist vaid viimast aastatuhandet. Nii on Eesti ala arvatavasti maininud näiteks Rooma riigi ajalookirjutajad Tacitus ja Jordanes. Mõnevõrra üksikasjalikumaid, kuid detailides väheusaldusväärseid andmeid leidub Põhjamaade saagadestt ja teistest Skandinaavia allikatest, näiteks Heimskringlast ja Gesta Danorumist. Veelgi detailsemaid teateid (peamiselt sõjaretkede kohta) on Eesti ala kohta mitmetes Vana-Vene kroonikates, sealhulgas Nestori kroonikas ja Henriku Liivimaa kroonikas. Ülekaalukalt peamiseks teabematerjaliks Eesti esiajaloo kohta on arheoloogilised allikad

Mesoliitikum

Eesti mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg algas 9. aastatuhandel eKr pärast mandrijää taandumist (10. aastatuhandeks eKr) ning kestis 5. aastatuhandeni eKr.
Sel ajal asustasid Eesti alasi Kunda kultuuri esindajad: kütid, kalastajad ja korilased. Sel ajal Eestis püsiasustust ei tekkinud, küttide, kalurite ja korilaste salgad rajasid vaid ajutisi ja enamasti hooajalisi peatuspaiku; kalurid elasid põhiliselt järverannikutel. Vanimaks senileitud asulakohaks peetakse Pulli asulat, mis radiosüsiniku dateeringu järgi pärineb umbes aastast 8900 eKr. 2000. aastal avastati Reiu asulakoht, kust leiti esemeid, mis võivad olla ühevanused Pulli asula omadega.
Kütid valmistasid loomanahkadest kehakatteid, ning luudest vajalikke tööriistu. Mõningaid väiksemaid tööriistu valmistati ka kalaluudest. Mitmed tööriistad ja tarbeesemed valmistati ka puust, kuid rõhuv enamik neist on aja jooksul hävinenud. Kivi abil töödeldi teisi esemeid, kuid kivitöötlemist ei vallatud väga hästi, vastupidiselt luule.
Umbes 9000–7000 eKr rajati asulakohti mitmetesse Kesk-Eesti kohtadesse, kus leidus looduslikku tulekivi^[1]. Asulakohad tekivad Navesti jõe äärde Jäleverre ja Lepakosele, Võrtsjärve põhjaranniku Siimusaarde, Umbusisse ja Moksisse^[1]. Sellest perioodist on asulakohti ja palju juhuleide avastatud ka Emajõe ja Pärnu jõe ääres^[1].
Umbes 7100 eKr hakkas Eesti ala asustus levima ka ranniku lähedal ja sealsete asulate elanikud tegelesid hülgeküttimisega^[1]. Umbes 5800 eKr jõudsid esimesed hülgekütid Saaremaale, umbes 5700 eKr Hiiumaale ja 5300 eKr Ruhnu saarele^[1].
Umbes 7000 eKr on pärit Narva lähedalt Siivertsist leitud kalastajate võrgukäba ja -kivi ning niinenööri^[1]. Need leiud tunnistavad kalapüügitehnika arengut Eesti alal^[1]. Sellest ajast pärineb ka Siivertsi lähedalt Tõrvalast leitud vette ohverdatud luust nooleotsad ja muu hulgas põdrasarvest tehtud ilustatud rästikukuju^[1]. Tõrvalast leitud leiud on ühed vanemad tunnistused sealsete elanike muinasuskumustest

Jaapani kirjandus

Kirjandus: Nagu kogu jaapani kultuur, nii ka jaapani kirjandus ammutab jõudu mitmest allikast – äratuntavad on muistse hiina kirjanduse mõjud, mitmesugused läänest pärit elemendid ja muidugi Jaapani oma põlised traditsioonid


Kojiki ja Man'yōshū:
Kogu jaapani kirjandusele on läbi aegade suurt mõju avaldanud kaks vanimat säilinud jaapani kirjandusteost – "Kojiki" ja "Man'yōshū". Proosateose "Kojiki" ("Muistsete aegade kroonika") ilmumise ajaks peetakse aastat 712 pKr. 20-köiteline luuleantoloogia "Man'yōshū" ilmus umbes aastal 770 pKr. See sisaldab ligi 4500 poeemi paljudelt mees- ja naisautoritelt, kes on pärit kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest alates keiserliku perekonna liikmetest ja lõpetades lihtsõdurite ja talupoegadega. Palju on ka anonüümseid autoreid. Enamikku "Man'yōshūs" sisalduvaid poeeme iseloomustab lihtsus ja otsekohesus ning ehedad tunded.
Kuna IX sajandile oli omane tihe kultuuriline läbikäimine Hiinaga, siis kujundasid tolleaegse jaapani kirjanduse olemust hiina klassikud. Hiljem see side katkes ning aja jooksul kujunes hiina kirjandustraditsioonile tuginedes välja jaapani oma kirjandus

Taketori Monogatari, Genji Monogatari ja Makura-no Sōshi

881. aasta paiku kirjutatud "Taketori Monogatari" ("Jutustus bambuselõikajast") on vanim teadaolev päris jaapani romaan. Sellele järgnes 1010. aastal 54-köiteline romaan "Genji Monogatari" ("Jutustus Genjist") (autor Murasaki Shikibu), mis kirjeldab aadlike ja nende südamedaamide armastust ja südamevalu. Sellest teosest saab lugeja ettekujutuse X ja XI sajandi aristokraatide elust ning Heiani perioodi estetismist ja melanhooliast kantud elegantsest kultuurist. Romaani autor Murasaki Shikibu ise kuulus õukonnadaamide hulka, kelle seas oli arvukalt tunnustatud kirjanikke ja luuletajaid.
Elavalt kirjeldab XI sajandi aristokraatide igapäevaelu ka teise õukonnadaami Sei Shōnagoni kirjutatud "Makura-no Sōshi" ("Padjaraamat"). See romaan torkab silma oma teravmeelsuse ja huumoriga ning on märksa realistlikum kui "Genji Monogatari".

Kokinshū

Samal Heiani perioodil oli õukonnadaamide, aristokraatide ja preestrite hulgas populaarne 31-silbiline luulevorm [tanka] (5-7-5-7-7 silpi). 905. aastal valmis imperaatori käsul esimene tankade kogumik "Kokinshū" ("Vana ja uue luule kogu") ning tankast sai klassikaline jaapani luulevorm, mida harrastatakse ka tänapäeval. Tanka lühidus sundis poeete kasutama oma mõtete väljendamiseks vihjeid, mille kasutamine iseloomustab sestsaadik ka kõiki uuemaid jaapani luule vorme.

Heike Monogatari ja Taiheiki

Heiani kultuurilise õitsengu perioodile järgnes sõdade periood, mil ühiskonnas hakkasid peamist rolli mängima kohalikud sõjapealikud ning keisri ja aristokraatide võim praktiliselt kadus. Loomulikult iseloomustavad seda XII sajandil alanud ja umbes 150 aastat kestnud ajajärku võidukaid sõjakäike ja lahinguid ülistavad kirjandusteosed. Tegelasteks on neis elegantsete aristokraatide asemel robustsed samuraid. Kaks silmapaistvamat teost on siin "Heike Monogatari" ("Jutustus Heike klannist", 1223) ja "Taiheiki" ("Suure rahu kroonika", 1300. aastate keskpaik).

Jaapani Puhad

Puhad
Uusaasta: Kõige tähtsam püha Jaapanis on uusaasta (o-shogatsu). Juba jõulupühade ajal lõpetavad kõik firmad ja kauplused töö ning vana aasta ärasaatmine ning uue vastuvõtmine kestab 3. jaanuarini. Selleks ajaks pole Jaapanis mõtet planeerida mingit asjaajamist. Aastavahetuseks tuleb tavaliselt kogu pere kokku, lapsed sõidavad linnadest maale vanemate juurde. Päris pidu algab vana-aasta õhtul. Kogu pere sööb koos nuudleid, mis sümboliseerivad pikka iga. Seejärel minnakse lähimasse shinto pühamusse või buda templisse, et paluda jumalatelt uueks aastaks õnne ja soovide täitumist. 1. jaanuari hommikul serveeritakse eriline uusaasta hommikusöök, lastele kingitakse raha ja kõik ootavad sõpradelt ja sugulastelt uusaastakaarte. Jaapanis nimelt toimetatakse post kätte kohe 1. jaanuari hommikul

O-bon:Teine väga tähtis püha Jaapanis on o-bon, mida tähistatakse augustikuus. Konkreetsed kuupäevad on igas maakonnas erinevad. Shinto uskumuse kohaselt tulevad 13. augustil esivanemate hinged kolmeks päevaks tagasi oma kodudesse omakseid külastama. Selleks puhuks tehakse majas suurpuhastus, korrastatakse esivanemate hauakivid ja viiakse hingede jaoks haudadele toitu ja saket. O-bon'i tähistamiseks toimuvad suured tulevärgid ja tantsitakse erilisi o-boni tantse. O-bon sarnaneb meie lõikuspühaga ning tantsuga tänatakse jumalaid ja esivanemaid hea riisisaagi eest.

Hinamatsuri:Jaapanis on rida lastele pühendatud tähtpäevi. Üks neist on tütarlaste püha ehk nukkude pidu (hinamatsuri), mida peetakse 3. kuu 3. päeval (3. märtsil). Kodudes seatakse sel päeval üles mitmeastmeline punase riidega ületõmmatud poodium, millele asetatakse põlvest põlve edasiantavad rikkalikult kaunistatud nukud. Nukud sümboliseerivad muistseid keisrikoja liikmeid.

Tango-no-sekku:Poiste püha tango-no-sekku on 5. kuu 5. päeval (5. mail). Sel puhul lehvivad nende majade kohal, kus peres on poisslapsi, hiigelsuured karpkalakujulised riidest tuulelipud. Igal poisi jaoks on oma lipp. Karpkala sümboliseerib jõudu ja edasipüüdlikkust, mida mehel elus vaja läheb. Tänapäeva ametlikus kalendris on 5. mai riigipüha ja seda nimetatakse lastepäevaks

Tanabata:Tähefestival (tanabata) toimub iga aasta 7. juulil. Legendi järgi saavad sel ööl kokku kaks armunud tähte, keda lahutab Linnutee. Tanabata ajal kirjutavad inimesed paberitükikestele oma salasoove, voldivad need kokku ja seovad bambuseokste külge. Hilisõhtul võib nautida tulevärki (hanabi).

Shichi-Go-San:15. novembril on 3- ja 7- aastaseks saanud tüdrukute ja 5-aastaseks saanud poiste püha shichi-go-san (seitse-viis-kolm). Sel päeval riietatakse nad kirevatesse kimonotesse ja vanemad viivad nad shinto pühamusse, kus jumalatelt palutakse lastele head tervist ja õnnelikku elu. Igal lapsel on käes paberkott, millele on joonistatud männi, kilpkonna või kure pilt. Need sümboliseerivad head tervist ja pikka iga. Pühamute juures on avatud kioskid, kust ostetakse lastele maiustusi ja pannakse paberkottidesse. Koju jõudnud, jagavad päevakangelased maiustusi õdede-vendade ja naabrilastega ja saavad ise vastu kingitusi. Õhtul korraldatakse perekondlik pidu