Jaapani kirjandus

Kirjandus: Nagu kogu jaapani kultuur, nii ka jaapani kirjandus ammutab jõudu mitmest allikast – äratuntavad on muistse hiina kirjanduse mõjud, mitmesugused läänest pärit elemendid ja muidugi Jaapani oma põlised traditsioonid


Kojiki ja Man'yōshū:
Kogu jaapani kirjandusele on läbi aegade suurt mõju avaldanud kaks vanimat säilinud jaapani kirjandusteost – "Kojiki" ja "Man'yōshū". Proosateose "Kojiki" ("Muistsete aegade kroonika") ilmumise ajaks peetakse aastat 712 pKr. 20-köiteline luuleantoloogia "Man'yōshū" ilmus umbes aastal 770 pKr. See sisaldab ligi 4500 poeemi paljudelt mees- ja naisautoritelt, kes on pärit kõige erinevamatest ühiskonnakihtidest alates keiserliku perekonna liikmetest ja lõpetades lihtsõdurite ja talupoegadega. Palju on ka anonüümseid autoreid. Enamikku "Man'yōshūs" sisalduvaid poeeme iseloomustab lihtsus ja otsekohesus ning ehedad tunded.
Kuna IX sajandile oli omane tihe kultuuriline läbikäimine Hiinaga, siis kujundasid tolleaegse jaapani kirjanduse olemust hiina klassikud. Hiljem see side katkes ning aja jooksul kujunes hiina kirjandustraditsioonile tuginedes välja jaapani oma kirjandus

Taketori Monogatari, Genji Monogatari ja Makura-no Sōshi

881. aasta paiku kirjutatud "Taketori Monogatari" ("Jutustus bambuselõikajast") on vanim teadaolev päris jaapani romaan. Sellele järgnes 1010. aastal 54-köiteline romaan "Genji Monogatari" ("Jutustus Genjist") (autor Murasaki Shikibu), mis kirjeldab aadlike ja nende südamedaamide armastust ja südamevalu. Sellest teosest saab lugeja ettekujutuse X ja XI sajandi aristokraatide elust ning Heiani perioodi estetismist ja melanhooliast kantud elegantsest kultuurist. Romaani autor Murasaki Shikibu ise kuulus õukonnadaamide hulka, kelle seas oli arvukalt tunnustatud kirjanikke ja luuletajaid.
Elavalt kirjeldab XI sajandi aristokraatide igapäevaelu ka teise õukonnadaami Sei Shōnagoni kirjutatud "Makura-no Sōshi" ("Padjaraamat"). See romaan torkab silma oma teravmeelsuse ja huumoriga ning on märksa realistlikum kui "Genji Monogatari".

Kokinshū

Samal Heiani perioodil oli õukonnadaamide, aristokraatide ja preestrite hulgas populaarne 31-silbiline luulevorm [tanka] (5-7-5-7-7 silpi). 905. aastal valmis imperaatori käsul esimene tankade kogumik "Kokinshū" ("Vana ja uue luule kogu") ning tankast sai klassikaline jaapani luulevorm, mida harrastatakse ka tänapäeval. Tanka lühidus sundis poeete kasutama oma mõtete väljendamiseks vihjeid, mille kasutamine iseloomustab sestsaadik ka kõiki uuemaid jaapani luule vorme.

Heike Monogatari ja Taiheiki

Heiani kultuurilise õitsengu perioodile järgnes sõdade periood, mil ühiskonnas hakkasid peamist rolli mängima kohalikud sõjapealikud ning keisri ja aristokraatide võim praktiliselt kadus. Loomulikult iseloomustavad seda XII sajandil alanud ja umbes 150 aastat kestnud ajajärku võidukaid sõjakäike ja lahinguid ülistavad kirjandusteosed. Tegelasteks on neis elegantsete aristokraatide asemel robustsed samuraid. Kaks silmapaistvamat teost on siin "Heike Monogatari" ("Jutustus Heike klannist", 1223) ja "Taiheiki" ("Suure rahu kroonika", 1300. aastate keskpaik).