Eesti esiajalugu

Allikad:Eesti esiajaloo kohta on teada vaid üksikuid ja sageli ebakindlaid kirjalikke andmeid, mis puudutavad üle 9000-aastasest perioodist vaid viimast aastatuhandet. Nii on Eesti ala arvatavasti maininud näiteks Rooma riigi ajalookirjutajad Tacitus ja Jordanes. Mõnevõrra üksikasjalikumaid, kuid detailides väheusaldusväärseid andmeid leidub Põhjamaade saagadestt ja teistest Skandinaavia allikatest, näiteks Heimskringlast ja Gesta Danorumist. Veelgi detailsemaid teateid (peamiselt sõjaretkede kohta) on Eesti ala kohta mitmetes Vana-Vene kroonikates, sealhulgas Nestori kroonikas ja Henriku Liivimaa kroonikas. Ülekaalukalt peamiseks teabematerjaliks Eesti esiajaloo kohta on arheoloogilised allikad

Mesoliitikum

Eesti mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg algas 9. aastatuhandel eKr pärast mandrijää taandumist (10. aastatuhandeks eKr) ning kestis 5. aastatuhandeni eKr.
Sel ajal asustasid Eesti alasi Kunda kultuuri esindajad: kütid, kalastajad ja korilased. Sel ajal Eestis püsiasustust ei tekkinud, küttide, kalurite ja korilaste salgad rajasid vaid ajutisi ja enamasti hooajalisi peatuspaiku; kalurid elasid põhiliselt järverannikutel. Vanimaks senileitud asulakohaks peetakse Pulli asulat, mis radiosüsiniku dateeringu järgi pärineb umbes aastast 8900 eKr. 2000. aastal avastati Reiu asulakoht, kust leiti esemeid, mis võivad olla ühevanused Pulli asula omadega.
Kütid valmistasid loomanahkadest kehakatteid, ning luudest vajalikke tööriistu. Mõningaid väiksemaid tööriistu valmistati ka kalaluudest. Mitmed tööriistad ja tarbeesemed valmistati ka puust, kuid rõhuv enamik neist on aja jooksul hävinenud. Kivi abil töödeldi teisi esemeid, kuid kivitöötlemist ei vallatud väga hästi, vastupidiselt luule.
Umbes 9000–7000 eKr rajati asulakohti mitmetesse Kesk-Eesti kohtadesse, kus leidus looduslikku tulekivi^[1]. Asulakohad tekivad Navesti jõe äärde Jäleverre ja Lepakosele, Võrtsjärve põhjaranniku Siimusaarde, Umbusisse ja Moksisse^[1]. Sellest perioodist on asulakohti ja palju juhuleide avastatud ka Emajõe ja Pärnu jõe ääres^[1].
Umbes 7100 eKr hakkas Eesti ala asustus levima ka ranniku lähedal ja sealsete asulate elanikud tegelesid hülgeküttimisega^[1]. Umbes 5800 eKr jõudsid esimesed hülgekütid Saaremaale, umbes 5700 eKr Hiiumaale ja 5300 eKr Ruhnu saarele^[1].
Umbes 7000 eKr on pärit Narva lähedalt Siivertsist leitud kalastajate võrgukäba ja -kivi ning niinenööri^[1]. Need leiud tunnistavad kalapüügitehnika arengut Eesti alal^[1]. Sellest ajast pärineb ka Siivertsi lähedalt Tõrvalast leitud vette ohverdatud luust nooleotsad ja muu hulgas põdrasarvest tehtud ilustatud rästikukuju^[1]. Tõrvalast leitud leiud on ühed vanemad tunnistused sealsete elanike muinasuskumustest