Naljapäev

Aprillipäev, naljapäev - 1. aprill

Levis Eestis lõplikult 20. sajandil, kui aprillikaartide saatmine ja ninapidivedamised muutusid selle päevaga kokkukuuluvaks. Üsna kiiresti hakkasid levima ja muutusid populaarseks naljakaardid kirjaga 'Aprill! Aprill! Aprill!', mida saadeti sõpradele ja sugulastele. 1950. aastatel ja hiljem asendasid poekaarte fotograafide poolt ümberpildistatud vanad kaardid, kuid neid joonistati ka ise. Aprillinaljad olid eriti populaarsed laste hulgas, kes tegid aprilli eakaaslastele, vanematele ja õpetajatele. Üsna populaarseks muutusid 20. sajandil meedianaljad – valeteated ja -uudised ajalehtedes, raadios, TVs. Parim nali oli teadagi see, mis pani kergeusklikud tões ja vaimus tegutsema. Viimaseks edukaks naljaks võib pidada näiteks aktsiooni, mille käigus Tartu Ülikooli õppejõud pidid saama endale 1000 krooniga arvuti. Eestis tehakse aprillinalja 1. aprillil ja harvemini ka viimasel aprillipäeval. Kes muul ajal aprilli teeb, seda on õigus kutsuda 'aprillisiga viie põrsaga' ja muul viisil.
Selle kergemeelse ja lustaka päeva saamislugu on keerukas ja mõtlemapanevalt koomiline. Traditsiooniliselt pühitseti uut aastat paljudes vanades kultuurides, mh roomlaste ja hindude poolt, 1. aprillil. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendrireform, millega nihutati uusaasta 1. aprillilt 1. jaanuarile, palju segadust. Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1. aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile naljaõnnitlusi saatma või narriks hüüdma (päeva nimi paljudes keeltes on narripäev). 1. aprilli tähistatakse väga paljudes maailma riikides, kõikjal on levinud ka aprillikaartide saatmine.
Eestis ja muudes Kesk-Euroopa riikides kuulub 1. aprill õnnetute päevade loetelusse.

Mida mujal tehakse

Ðotimaal kestab aprillinaljade tegemine 48 tundi ja seda kutsutakse käojahiks. Prantsusmaal kutsutakse päeva aprillikalaks, sest seda on kerge püüda, see on kerge saak. Koolilapsed kinnitavad üksteise seljale kalapilte ja silte kirjaga 'Aprillikala'. Ka eesti slängis on levinud 'kala' eksituse või vea tähenduses.
Inglismaal mindi uuele kalendrisüsteemile lõplikult üle 1752. aastal, esimese aprilli tähistamine levis sinna aga arvatavasti Saksamaalt või Prantsusmaalt 17. sajandil, päeva hakati kiiresti tähistama ka Inglismaa Ameerika kolooniates. 18. sajandil oli aprillitegemine Inglismaal üldlevinud täiskasvanute komme. Juba 19. sajandil muutusid täiskasvanute naljad harvaks, kuid seda kohta hakkas täitma meedia: ajalehtedes, hiljem raadios, TVs ja internetis on ikka levitatud nalju. Lapsed jätkavad aprillinaljadega aga sama innuga kui mõne sajandi eest.
1. aprilli sugulaspäev Hispaanias on 'Día de los Santos Inocentes', mida peetakse 28. detsembril. Pühade lihtsameelsete päeva naljad on aprillinaljadega üpris sarnased.

Kas veel kusagil 30. aprillil aprilli tehakse

Näiteks Saksamaal ja Norras on kombeks sel päeval aprilli teha.

Priit Pullerits tõena võetud aprillinaljadest ajakirjanduses

Kaks aastat tagasi teatas Postimees, et Tartu kesklinna kerkiva kuuekorruselise ühiselamu ülemine korrus läheb korteritena müüki. Ikka selleks, et tasuda ehituseks võetud hiigellaenu.
Kuigi lugejaile ei saanud märkamatuks jääda, et uudis ilmus 1. aprillil, võttis naljakahtluse maha tõsiasi, et ülikooli haldusdirektor Riho Illak oli pildistamiseks isiklikult roninud kuuenda korruse terrassile ja kiitis sealt avanevat vaadet. Olukord lõhnas selle järele, et Illak on hakkama saanud järjekordse finantsskeemiga.
Niisiis läkitaski ülikooli pressinõunik Eesti meediakanaleisse teadaande, mis lehes avaldatu ümber lükkas. Muu seas väitis pressinõunik, et Postimehe uudis kahjustab ülikooli mainet ja usaldusväärsust välispartnerite silmis.
1. aprill on ilmselt ainus päev aastas, mil lehed vigaste ja väärade uudistega oma mainet ja usaldusväärsust ei õõnesta. Pigem vastupidi:
1. aprill on see päev, mil lehed tegelikkuse ja veidruse piiril kõikuvate uudistega oma originaalsust püüavad tõestada.
Petlikud teated. Üks levinumaid lugejate haneks püüdmise viise on olematute teenuste pakkumine. Üksteist aastat tagasi teatas Edasi, et Vanemuise kontserdisaali eesruumi on üles seatud kaks tühjade õllepurkide tagastamise automaati. Usutavuse lisamiseks tsiteeris leht näitleja Hannes Kaljujärve, kes söötnud masinasse kaheksa pepsipurki.
Kuna lehelugejad on harjunud 1. aprillil uudistest nalju üles noppima, on leidlikud toimetajad võtnud appi kuulutusteküljed. Viisteist aastat tagasi teatas Edasis kaheveeruline reklaam, et seoses uutmispoliitika ja sõjaväe isikkoosseisu vähendamisega on saabunud müüki likvideerimisele kuuluv valge viin. Eelisjärjekord kehtis veteranidele ja alla 3-aastaste laste emadele. Samal küljel teatas teine kuulutus, et Tähe tänavas toimub importkauba laimüük (oli ju defitsiidiaeg!), ja andis soovitusi, kuhu liiklusummikute vältimiseks auto parkida.
Kunagine kõmuleht Kuller avaldas 1993. aastal neljandiku lehekülje suuruse reklaami, mis pakkus kolme sorti purgikama: regular, light ja extra-strong. Kullerit juhtinud Väino Koorberg, nüüdne SL Õhtulehe peatoimetaja mäletab, et kuulutusse lisatud telefoninumbril tuli massiliselt kõnesid toitlustus- ja kaubandusettevõtteilt, isegi taimetoitlastelt, kes kõik soovisid uudistoodet osta või tellida.
Kuld kodanikele. Teise aprillinaljade grupi võib pealkirjastada "Teeme lihtsameelseile tünga". Tosin aastat tagasi teatasid Eesti liider-ajakirjanikud Kalle Muuli ja Enno Tammer, et Tiit Vähi valitsus on saavutanud kokkuleppe Rootsis asuva Eesti kulla tagastamiseks. Rasvases kirjas oli lisatud, et osa saagist jagatakse Eesti Vabariigi kodanikele kui riigi õigusliku järjepidevuse kandjatele puhta kullana kätte. Oma 380–420-grammise tüki kättesaamiseks hakkasid ajakirjanike väitel taotlusi vastu võtma kohalike omavalitsuste rahandusosakonnad.
Kui eufooriasse sattunud lugejad veel edasi vaevusid lugema, sai nende kiire rikastumise lootus ilmselt kärme kriipsu, sest uudise lõpus teatasid Tammer ja Muuli, et kolmas osa tagastatavast kullast läheb Barcelona olümpiamängude medalite valmistamiseks. Vastutasuks pidi Eesti saama õiguse läkitada olümpiale 105 sportlast.
Nn tünga-lugude hulka võib arvata ka seitsme aasta taguse kõhedust tekitava sõnumi, et seoses üha suureneva arvu tudengitega, kes pole suutnud ülikooli normaalajaga lõpetada, ei võta Tartu Ülikool enam vastu uusi õppureid. Samuti oli põhjenduseks toodud, et ülikool on rahanappuse leevendamiseks osa ruume firmadele ja aktsiaseltsidele välja üürinud, ning kui kõik tudengid äkki korraga loengutel käima hakkaksid, poleks ülikoolil neid lihtsalt kusagile panna.
Kuulsused abiks. Kolmanda aprillinaljade grupi moodustavad sõnumid, mis mängivad lugejate tunnetel. Valitsejate suhtes pahameele üleskütmiseks avaldas SL Õhtuleht neli aastat tagasi uudise, et valitsus kolib Toompealt rohkem kui 40-korruselisse pilvelõhkujasse, mis kerkib nn Sheratoni auku. Aasta varem oli sama leht teatanud, et edaspidi hakatakse liiklushuligaane tähistama punase vahtralehemärgiga.
Ent kõige levinumad aprillinaljad on lähimöödanikus olnud ikka ja jälle seotud kuulsate inimestega. Postimees anno 1993 teatas esiküljel USA presidendi Bill Clintoni erakorralisest ühepäevasest visiidist Eestisse, illustratsiooniks Clinton TÜ peahoone ees. Viisteist aastat tagasi pidas Edasi äramärkimisväärseks Moskva endise parteijuhi Boriss Jeltsini külaskäiku ettevõttesse Tartu Maja. Nelja aasta tagune Arter kuulutas Madonna külaskäigust Eestisse, juures foto popdiivast koos Artur Abduliga, kes oli hiljuti korraldanud pahaaimamatult Ricky Martini libakontserti.
Ka Eesti tuntud inimesed on 1. aprillil lehetegijaile ainest pakkunud. Seitse kevadet tagasi teavitas Postimees esiküljel, et peaministri kt Villu Reiljan nimetas Kaitseliidu ülemaks oma kaksikvenna telemees Mati Talviku. Too kuulutas uues ametis: "Organisatsioonis on suhteliselt lõdva püksikummiga alkoholilembeseid paljulapselisi naisterahvaid. Neid tuleb paremini ära kasutada." SL Õhtuleht kirjutas neli aastat tagasi, et Eda-Ines Etti ei sõida Stockholmi Eurovisiooni lõppvõistlusele, sest Globeni spordihall näeb välja kole ja räpane.
Viiendasse aprillinaljade rühma kuuluvad fotomontaažid. Kaksteist aastat tagasi võis Postimehes näha, kuidas Tartu kaarsillalt on varastatud kaar. Neli aastat hiljem avaldas sama leht pildi uuest viinasordist Väino Valge, mis on toodetud erastamisagentuuri peadirektorilt Väino Sarnetilt ostetud viljast. Ja kuuenda, kõige harvem esineva aprillinaljade grupi moodustavad lood, mis ei olegi aprillinaljad. Kümme aastat tagasi, kui ilmusid nii Liivimaa Kuller kui Liivimaa Kroonika, teatas esimene, et Tartu lahtise turu asemele tuleb Statoili bensiinijaam, teine aga andis teada esimesest soovahetusoperatsioonist Taaralinnas. Ometi olid mõlemad lood sulatõsi. Ja kuidas reageerisid lehetegijad? "Olin pettunud, et seda võeti aprillinaljana," meenutab Koorberg oma lugu Statoilist, "sest oma arust olin kirjutanud tõsise ja mõjuka loo."

Kroonikal uus pealik

Kolmapäeval, päev enne 1. aprilli ilmunud seltskonnaajakiri Kroonika andis lahenduse Eesti avaliku elu tegelaste seas ja meediaringkondades levinud spekulatsioonidele, et rikkurist suurärimees Urmas Sõõrumaa tahab osta ühe tuntud nädalaajakirja. Kuid millise?

See väljaanne on Kroonika.

Sõõrumaa on kirjutanud Kroonika juhtkirja, annab kuuel küljel intervjuu endisele peatoimetajale Ingrid Tähismaale ja usutleb saunalaval olümpiavõitja Erki Noolt.
Lugejad reageerisid kiirelt. Sõõrumaa meiliaadressile saabus ridamisi õnnesoove uue ameti puhul. Näiteks: "Lõpuks ometi puhuvad Kroonikas ka uued tuuled! Olen Kroonika ammune lugeja ning võtnud kätte täna ajakirja uue numbri, tabas mind igati meeldiv üllatus – et siis uus peatoimetaja :-) See lisab põnevust juurde igatahes! Tahan lihtsalt edu soovida, kuigi see vist väga vajalik pole. Te olete niigi edukas inimene :-) Tervitades ja ilusat kevadet soovides Aivi."
Ometi ühendas toimetuse sekretär Kroonika peatoimetajale tulnud telefonikõned Ingrid Tähismaaga. Ju siis vanad harjumused surevad visalt.
Postimees, 03.04.2004.