Volbripäev

Volbripäeva tähistamine volbrilaupäeval ehk 30. aprillil on linnades ja asulates tänapäeval saanud hoo sisse, alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha. Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on ajast aega tugevasti muutunud. Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni. Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu "kunste" valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal. Päris uuel ajal liiguvad volbrilaupäeval igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad ringi. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.
Näiteks Tartus muudavad juba sada aastat volbripäeva eriliseks üliõpilased, õigupoolest korporandid. Rongkäiguga liiguti varem Toomemäele akadeemiliste isikute kujudel päid šampusega pesema, kõnesid pidama, Kassitoomele lõket tegema ja muidugi laulma. Kätest hoides ja "Makaroone" lauldes liiguti vastu hommikut Toomelt Supilinna ja Tähtverre. Öösel olid korporatsioonide uksed avatud külalistele ja varahommikul mindi õllekorve kandes laevaga Emajõele sõitma. Tänapäevane kombestik on vähe muutunud: lauldes liigub korporantide rongkäik värvimütside, lippude ja orkestritega läbi linna ülikooli peahoone kuue samba ette, kus neid tervitab rektor. Sealt minnakse edasi Toomemäele. Kujude päid on juba südapäeval pesemas käidud ja kõnesid peetud. Korporatsoonides on uksed avatud mitteliikmeile, kuid sisenejalt nõutakse lipsuga ülikonda. Erinevalt saja aasta tagusest ajast on aga seltskond kirevam ja palju enam on näha naiskorporante.
Tartu linnas tehakse tänapäeval aga palju lõkkeid ja on seltskondi, kes ei kuulu korporantide hulka, vaid on sõltumatud vabad tudengid, eri sõpruskondade liikmed. Nii on volbripäev oma kombestikuga Tartus kerkinud maipühade asemele, mis pärast Teist maailmasõda koos paari järgneva päevaga oli suurem koristus- ja aiatööde aeg, kui põletati lõketes oksi ja prahti, kaevati maad ja korrastati aedu.
1. mai oli 20. sajandil pikalt tuntud kui töörahva püha, mille juurde kuulus maiparaad. Selle päeva tähistamine sai juba 1862. aastal alguse Ameerikas Chicagos ja on üks neid 19.-20. sajandi pühi, mis leidis märkimist Euroopa tööstusriikides ja -keskustes. Eestis algas avalik ja suurejooneline maipühade tähistamine nõukogude võimu kehtestamisega, eeskätt Teise maailmasõja järel kui üks olulisi riigipühi. Ametlikud rongkäigud, millest tuli osa võtta õppuritel ja töötajatel, toimusid suuremates linnades ja maakonnakeskustes hommikupoolikul, õhtupoolik oli vaba. Sündmust kajastati raadio ja TV vahendusel ja selle meedia pool on võrreldav tänaste jõulupühadega. Spetsiaalne muusika, temaatilised intervjuud, kõned ja kontserdid olid aga enamikule rahvast kevadtööde ja koristamise kõrval vähetähtsad.
2. mail jätkusid põllutööd oma maalapil. Niisiis nihkus künni- ja külvitööde algus päevale, mida 19. sajandi lõpus eriliselt ei teatudki. Kindlasti tehti aga mai alguses tuld. Varasemast traditsioonist on teada ka, et mõnel pool külvati ube.
Maipäev oli väga tuntud aga ka 16.-18. sajandil, kui Tallinnas oli tavaks valida maikuningas ja maikuninganna, toimusid maikarnevalid ja toodi meigusid.

Mida mujal tehakse

Volbripäeva nõidade pühana tähistatakse Saksamaal, kus vana pärimuse kohaselt nõiad kogunesidki kõrgeimale mäetipule lõbutsema. Kaasajal on volbripäev karnevalide ja lõbustuste päev ning nõidade kujukesed turistikaup. Maikrahvide ja -krahvinnade valimise tava aga tuntud laialt paljudes Euroopa maades.

Volber Tääksis

Volbripäeva eelõhtul valiti meie koolis maikrahvi ja –krahvinnat.
Noormehed pidid krahvitiitli saamiseks lugema oma südamedaamile sonette, laulma serenaadi ja võistlema papagoilaskmises. Neidudel tuli tutvustada oma auväärset sugupuud, lõbustada krahvikandidaate tantsuga ja valmistada päevakohane kook. Parimaks ammukütiks tunnistati Harli Kullasepp, maikrahvi tiitli pälvis Timo Salumäe ja maikrahvinnaks valiti Kristiina Kolk.
http://www.taaksi.vil.ee/

loksperi

Eesti läänesaartel tuntud germaanimõjuline pärimus, mille kohaselt jõulu- või nääriööl, harvem laupäeval või neljapäeval käiakse maksamerel või loksperil pidutsemas.
Maksameri (saksa Lebermeer ehk Jäämeri, surnute asupaik) asub eestlaste kujutelma kohaselt sagedasti kusagil mere kohal. Maksamereliste omavaheline mõõkadega vehklemine paistis maa peale nagu virmalised.
Loksperil käiakse Eestis pidutsemas mõnes üksikus paigas, lagendikul, metsas, 17. sajandi nõiaprotsesside andmetel ka jaanipäeval Sinimäel. Viimane kujutelm on lähedane 17. sajandist tuntud saksa pärimusele Blocksbergi mäel peetavast nõidade peost. Blocksbergi peeti surnute asupaigaks - mis on metsik, ligipääsmatu, pilvissepeitunud mäetipp). 19. ja 20. sajandi pärimuses on säilinud vana hingerännukujutelm, kuid seos surnutekultuse ja kuradiga enamasti puudub.
Loksberil käivad meil enamasti peremehed (erinevalt Lääne-Euroopast, kus loksperilised on reeglina naised, kes püüavad noori tüdrukuid kaasa meelitada, või siis kõrgema sotsiaalse staatusega isikud), terved nõidade perekonnad. Nende käigud tulevad avalikuks sulase või harvem tüdruku, mõnikord ka juhusliku teelise või soldati vahendusel, kes uudishimust kordab pererahva maagilisi võtteid ja satub sedasi taevasse mõõgaga vehklem või muidu kohatusse olukorda.