Naistepäev

Naistepäev integreeriti uue ja neutraalse pühana kohe Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka. Peagi algas selle äge politiseerimine. 1930. aastatel hakati päeva ajakirjanduse toetusel laialt tähistama, 1936. aastast algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete isikute esiletõstmine. Venemaal kujunes kiiresti välja emakultus. Aga ega ainult seal: Teise maailmasõja eel ja ajal oli emadus hinnatud muudeski riikides ja samasugune propaganda käivitatud näiteks Saksamaal.
Seda päeva pühitseti riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. 8. mail 1965 kuulutas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium rahvusvahelise naistepäeva puhkepäevaks. Naistepäev tähendas koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Nagu vanade kevadtalviste naistepühade puhul, oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook

Naistepäev Eestis

Eestis kandus naistepäevale üle 20. sajandi alguses riiklikult, kuid ka pereringis tähistatud emadepäev, nii et lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi. 1960.–1980. aastatel saadeti naistepäeval massiliselt tervitus- ja õnnitluskaarte, mida oli pühade eel laialt müügil.
Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal.
Riigikogu lükkas 23. oktoobril 2001 napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepaneku kuulutada 8. märts riiklikuks tähtpäevaks.
Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks. Taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta.